Keraamik HELEMALL MAASK

Huvi tekkimiseks ei olegi palju vaja. Üks foto, üks pilk. Vaatad ja vaatad ja aru ei saa, millega tegu. Jalad ja silmad on, nina ka, aga mis asi see on? Mis otstarve, mis materjal?

Lähemal uurimisel selgub, et see on koolitöö. Keraamik Helemall Maask on postitanud fotosid töödest, mis valmivad õppimise ajal Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis.

„Aeg-ajalt ikka keegi küsib, mida sa seal koolis siis õpid ka... Panen siis siia natuke koolitöid ka vaatamiseks,” on fotoalbumi kommentaar.

„Keraamika õpe on sesoonõpe, see on mõeldud inimestele, kes tegelevad millegi muuga ja siis põhitegevuse kõrvalt õpivad.
Aga mina tegelengi igapäevaselt keraamikaga. Olen üritanud aastajagu või natuke rohkem oma leiva sellega lauale saada,” sõnab Helemall selgituseks. Ja räägib edasi:

„Olin kunstiõpetaja, mul on õpetaja taust. Varem elasin Tallinnas, 3‒4 aastat tagasi kolisin maale ja elan nüüd perega Lõuna-Eestis. Tol hetkel tuli endaga tõtt vaadata: mis siis nüüd edasi saab. Maal teadupärast töökohti väga ei

pakuta. Kunstiõpetajana otsisin võimalusi ja leidsin mõned kunstiringid, lasteringid, seenioride kooskäimiskohad. Ma olin õppinud ka Pedas keraamikat, aga mitte piisavalt. Sain pakkumise hakata keraamikaringe tegema, nii see vaikselt läks. Siis avati Räpinas loomekeskus -

ilus suur maja, hea sisustusega, keraamikaklass. Pakuti võimalust seal õpetama hakata, ja niimoodi minu tee sinna keraamika juurde läks.

Helemall Maask

Aga ühel hetkel, kui sa oled piisavalt õpetanud, ent ei ole erialast haridust, siis lihtsalt jõuad sellesse punkti, kus mõtled, mida ma õpetan, oleks vaja endalgi õppida. See mind Olustverre viiski,” räägib Helemall edasi.

„Oli vaja teha õpilastele näidiseid, igasuguseid asju hakkas kogunema riiulitele omajagu. Ühel hetkel hakkasid tulema suvitajad-turistid, gruppide kaupa käis inimesi uut loomekeskust vaatamas. Riiulite peal olid asjad, hakati küsima: kas need on müügiks? kas võiks neist selle või teise endale saada? mis hinnaga te selle ära müüksite? Ühel hetkel taipasin, et keegi tahab neid, keegi tahab neid osta. Ja nii see vaikselt arenes, mul on oma firma ka,” sõnab naine.

„Mõte tekkis siis, kui nägin tellimustest, et sellest võib oma ettevõte välja kasvada. See ei olnud enam niisama hobi ja nalja tegemine. Tegin suvel kõvasti tööd, teenisin raha, ostsin endale ahju. Täpselt nii see tuligi. Kõik on oma jõududega tulnud, mingeid toetusi ega

stardikapitali ei ole saanud. Ja eks õpetaja töö aitab esialgu vee peal püsida. Palka ma endale oma firma kaudu veel ei maksa, ma ise nimetan seda nii, et kogun immateriaalset kapitali: kliendibaasi, suhteid, annan endast teada, kes ma olen. Kogun teadmisi selle kohta, milleks ma suuteline olen. Kui ma kooli lõpetan, siis võtan asja tõsisemalt käsile. Siis ehk suudan ka endale palka maksta.”

Vestleme edasiõppimise ja kursuste teemal. Selgub, et Helemall on n-ö teeneline õppija. Kui ta veel Tallinnas elas, siis oli tal üks kool ja teine kool ja kolmas kool... kuni vanemad vaatasid juba pika pilguga, et kas neid lapsi siis ei tulegi – jälle läks kooli. Aga Helemall arvab, et see ei ole viimane kool. See on selline rahutute hingede asi – tahad midagi uut õppida, tahad areneda. Maal inimene õpibki uusi asju. Eriti tore on, kui need ei ole sellised sunnitud õppimised, et lähed kuskile töötukassasse, sind pannakse kirja ja lihtsalt pead seal linnukese kirja saamise pärast käima. Vaid et saad ise aru, kuhu jalad ja süda sind veavad – siis on hea õppida, räägib Helemall.

Küsimusele, kus keraamikuks veel õppida saab, vastab Helemall, et Kuressaare ametikoolis ka ja siis on järgmine samm juba Kunstiakadeemia. Olustvere ja Kuressaare lõpetajad saavad keraamika-sell tase 4, on kutseeksamil kirjas. Need on n-ö käsitöölised. EKAst tulevad ikkagi keraamikud-kunstnikud. Kuivõrd kunstnik või käsitööline ametikoolist tuleb, sõltub ikka igaühe enese panusest ja andest. Kui võrrelda iseõppijat või koolis käinut, siis koolis on süsteemne lähenemine.

„Muidu sa toodad tellimusi, teed oma asju,

kavandad ja mõtled muidugi ka läbi, aga just selline sügavam sisu on asjal. Asju on meie ümber tohutult palju, milleks neid siis lihtsalt juurde toota, sellel peab olema mingi laiem pilt. Muidu on nii, et kui sa õpid ühe meistri juures, saad ühed nipid. Õpid teise juures, saad teised. Aga kooli tulevad kokku erinevad inimesed, me jagame oma kogemusi üksteisega. Sa näed väga erinevaid nüansse. Ei ole nii, et istud klassis ja õpetaja jagab oma kogemusi. Vahel on isegi nii, et mõnele asjale ei ole õpetajal vastust ja koos leiame neid. Tekib isegi selline omamoodi tugigrupp ja võrgustik. Sul ei ole enam konkurente, vaid koostööpartnerid.”

On pingelisi hetki ka, tõdeb Helemall: „On hetki, kus teise aasta keskpaigas tunned, et on ikka pagana raske. Miks ma selle ette võtsin? Aga me kõik toetame üksteist, innustame, et ei, sa ei jäta pooleli. Kui sul on ikkagi selline eriala valitud, mis sulle korda läheb, siis see on kõige tähtsam.”

Üks lause Helemalle jutust on mind vestluse algusest peale kummitanud ja meeles mõlkunud, küsin selle kohta nüüd lõpetuseks: Aga Tallinnast maale tulek, mis selle tingis?

„Ma ei ole pärit Tallinnast, vaid selle lähedalt. Ma nagu tunnen neid maainimese juuri. Tallinn ei olnud minu jaoks see päris... seal olid õpingute ja väljakujunemise aastad, siis sündisid lapsed. Ja kuna mul on pojad, siis minu ettekujutus poisslaste kasvamisest on ikkagi selline, et peavad saama puu otsa ronida ja kala püüda, ja siis kuidagi läks nii. Mees on juurtega Lõuna-Eestist ja see tõi meid siia.”

Küsin ka selle jalgade ja silmadega kuju kohta, mis fotol. „Marabu Mustafa – kunagi suvel saab teda meie maja ees näha, kui ta on läbinud puupõletuse. Sisse tulevad mingid kõrrelised lehvima,” postitab Helemall selgituse. 

Keraamiku ametist ja õppimisvõimalustest lähemalt:  http://oledsaharidus.blogspot.com.ee/

Tekst: Liana Allas

Fotod: Helemall Maaski erakogu

Olustvere keramikakoda